Sofi Aršas - Taevalik kookon ja mõned maapealsed lisandid: Situatsioon II

Laupäeval, 11. aprillil külastasin ka Hop galeriis Sofi Aršasi isikunäitust "Taevalik kookon ja maapealsed lisandid: Situatsioon II".

Sofi Aršas: "Inimese elu kui klaaskuul, mis võib igal hetkel puruneda, avatud raamat, mille lehekülgede lõppemisel lõpeb ka lugu, või peeker, milles sädelev üksik veinitilk on kui viimne sõõm elurõõmust. Kõik muutub ja teiseneb ja vahetab vormi. Tahaks mähkida end helesinisesse kookonisse ja lasta end kanda taevalikele maastikele. Selleks, et lihtsalt olla."

Ekspositsioonis kasutati videot, fotot, sulatatud ja puhutud klaasi.

Kõige rohkem meeldis mulle teos, kus oli kujutatud avatud raamat ja sulg. Sulg nägi väga tõetruu välja. Tekkis tahtmine neid katsuda. Alguses arvasin, et tegu on hoopis jääga. 

Näitus meeldis mulle väga. Sel aastal külastatud näitustest oli just see kõige huvitavam.

Liisa Jugapuu - Peaaegu aus

11. aprillil külastasin Hobusepea galeriid, kus paiknes Liisa Jugapuu isiknäitus "Peaaegu aus".

Liisa Jugapuu: "Minu maalid algavad kujundiga, mis koondab hetkeks kogunenud tunded ja kogemused ebapüsivasse ja vastuolulisse vormi. Ma lasen sellel kujundil moonduda läbi erinevate tundekihtide ja ümbertunnetamise. Ma püüan jääda ausaks nii enda kui ka oma kogemuste suhtes..."

Näitus koosnes 9 abstraktsest teosest. "Ma olen alasti. Aga ma ei näita. Sa näed, kui ei vaata. Sest kui vaatad, olen juba muutunud. Ma olen sinuga aus. Peaaegu. Sest sa vaatad."

Ma

Alasti

Ma II

Ei

Näed

Igal teosel oli ühe sõnaline nimi. Kui olin näitusega umbes poole peal, siis mõistsin, et teoseid järjest vaadates, annavad need kokku lause: "Ma olen alasti, aga ma ei näita, sa näed." Minu arvates oli see väga huvitav lahendus, sest siiani pole ma sellist viisi kohanud. 

Kadri Toom - Anonüümne ruum

Külastasin 11. aprillil Draakoni galeriid, kus toimus Kadri Toomi isiknäitus "Anonüümne ruum."

Kadri Toom: "Näitus tegeleb ruumikogemuse ja ruumide kadumise teemadega. Käsitlen ruumi tinglikkust ning pealetükkivust, ruumist vabanemise ja ruumis olemise paineid. Ajapikku tähenduslike geograafiliste paikade detailid segunevad, linnakaardid ja kodustatud ruumid tuhmuvad ning laotuvad laiali kujutlusse. Alles jääb geomeetria, nurgelisus, abstraktsed pinnad ja külmad toonid."

Tööd olid väga huvitavad. Kahjuks neil puudusid nimed.

Ühtegi sarnase kujuga lõuendit ma ei leidnud. Teoste eksponeerimine oli väga omapärane ja kandis autori mõtet hästi edasi. 

Urve Küttner & Nils Hint - Protsess

10. aprillil käisin Tallinna Linnagaleriis, kus leidis aset Urve Küttneri ja Nils Hinti ühisnäitus "Protsess".

Kuigi erinevaist põlvkondadest ja erineva loomingutundlikkusega, on mõlema kunstniku seotus metalliga, eriti raua algupära, ilu ja tähenduslikkusega toonud nad ühtse ruumilaenguga näitusekonteksti.

Urve Küttner nimetab oma töid "pinnalisteks alkeemilisteks maalinguteks metallil". Ta kasutab keemiliste reaktsioonide tekitamisel erinevatel metallipindadel nii tänapäeva kodukeemiat kui ka tavalisi toiduaineid. Küttner on öelnud: olen nagu alkeemik, kes loodab ikka ja jälle avastada tarkade kivi, kujundada rauda kullaks lootuses, et minu sümboolsena mõeldud otsingud teostuvad vaataja vaimusilmas."

Variatsioonid teemale Seenelkäik

Poem Capsicum

Urve Küttneri töödest meeldis mulle kõige rohkem teos "Sub Rosa". 

Sub Rosa

Mulle väga meeldis kuidas metall ja roosid koos töötasid. Metalliplaat ise on sünge ja tume ning roosid annavad sellele teosele juurde värvi.

Nils Hint iseloomustab oma kahe ruumiobjekti - Võsa ja Bonsai valmimisprotsessi järgmiselt: "näitusel Protsess eksponeeritud ruumiobjektid on valminud otseses dialoogis mind igapäevaselt ümbritseva loomekeskkonna ning materjalidega. Minu stuudio asub Balti jääma vagunidepoos, sovjeetlikus indusriaalmaastikus. Enne stuudiost välja kolimist lõikan tühja tehase seintelt allesjäänud torud ja riiulid ja sean nad kokku installatsiooniks."

Bonsai

Anne Parmasto - Vertiigo

Külastasin 10. aprillil Tallinna Kunstihoone galeriid, kus toimus Anne Parmasto näitus "Vertiigo".

Anne Parmasto esitleb näitusel oma uusi originaalses autoritehnikas töid. Oma töödes kasutab ta kaasaegseid remondimaterjale: krohv ja makrofleks, pihustid ja potivärvid vineeri, uv-kindel lakk jpm.

Näitusel olnud tööd olid kõik väga värvikirevad ja omamoodi.

VERTIIGO II

VERTIIGO I

KOHT

Kõige rohkem meeldis mulle Anne Parmasto kolmikteos. Nendel teostel on näha kuidas autor on kasutanu samu vahendeid erineval viisil.

INGLISE BUKETT                        PRANTSUSE BUKETT

Jäin näitusega väga rahule. Ma polnud varem näinud selliste materjalide kasutust kunstis.

Kevadnäitus

Külastasin 17. aprillil Tallinna Kunstihoone Kevadnäitust. Tegu on Eesti Kunstnike Liidu 14. aastanäitusega. Sel aastal osalevad ka liidu välised kunstnikud. Esindatud on nii vanad klassikud kui ka noored tegijad. Näitusel näeb ainult viimase aasta jooksul loodud teoseid.

Näitus oli väga suur ja uhke. Kuna näitusel sai näha 78 autori teoseid, siis olid tööd väga erinevaid. Valdava osa väljapanekust moodustasid maalid, kuid leidus

ka skulptuure. Väga omanäoline oli Maria- Kristiina Ulase töö "Tähenduste otsija". 

Omanäoline ja pisut nostalgiline oli Erki Kasemetsa töö "Postkomposter".

Nagu pildilt näha, siis töö põhines veel hiljuti kasutusel olnud sõidutalongidel. Talongide keskel paiknes komposter, kus sai augustada oma näituse pileti.

Teiste seast paistis silma ka Tiit Pääsukese töö "Minu 293 pintslit".

Kunstnik on teoses kasutanud erinevaid pintsleid, sealhulgas ka katkiseid. Töö on igati loodussõbralik, sest võib öelda,  et autor on tegelenud taaskasutusega. 

Leidus ka palju teisi huvitavaid teoseid. 

Kristring "Kommentaar"

Ado Lill "Pompei"

Siim-Tanel Annus "Maailma loomine"

Külastatud näitustest on kõige rohkem emotsioone pakkunud just see.

Ehalill Halliste - LÄTE

Rapla Keskraamatukogus oli ka Ehalill Halliste gobeläänide näitus "LÄTE".

Gobeläänid on kui maalitud vaibad, kuhu on põimitud või kootud erinevad pildid.

E. Halliste on oma näitusel öelnud nii:

Soov otsida ja leida tootemi staatuses naissümboleid Eesti etnograafilistest lillkirjadest on mind saatnud viimastel aastatel. Põimida vaipadesse ornament kui stigma, mis valgustaks välja Eesti naise ilu ja uhkuse. Ornament kui kilp, mis turvab suhestujat ja tõrjub soovimatut. Ornament, mis väljendab iseolemist, kestmist ja vaprust igas mõttes. Ornament kui NAINE.

Näitus oli jälle uutmoodi ja põnev kogemus. Ma poleks ise tulnud selle pealegi, et ka vaipadest võiks teha näituse. Kuigi gobeläänid on ka kunst.